Monday, December 10, 2007

Kuidas Nora-Liis sündis

Nora-Liis oli igati planeeritud laps. Vahetult enne aastavahetust hakkama pandud uusaastasoov :) Rasedust nautisin väga, hoolimata lõbusatest seikadest, mida mõnel beebiootajal ette tuleb:
kuuendast nädalast 16. rasedusnädalani vaevas mind iiveldus. Iga hommik kohal nagu viis kopikat. Öeldakse, et aitab, kui hommikul kohe voodis veidi midagi näksida, siis läheb iiveldus üle. No mul polnud vahet. Igasugu koomilisi olukordi oli sellega seoses. Elasime siis Mustamäel. Ülepäeva juhtus ikka, et keset hommikust liiklust karjatasin äkki :“Peata auto!“ Ja kui T esimese võimaliku nurga peal kinni pidas, siis oksendasin sinnasamasse. Vabandust! Puutumata ei jäänud ka TTÜparkla, olime siis teel meie pulmapeoks Saue mõisat üle vaatama. Kujutan ette, et peigmees palus südames, et see öökimine jumala eest pulmadeks üle läheks. Õnneks läkski.
Edasine rasedus oli vahepeal lust ja lillepidu. Aprilli lõpus pidasime pulmi. Enamus külalisi ei teadnudki, et olime siis juba kolmekesi - mina, T ja kõhubeebi.


Peale jaanipäeva sattusin haiglasse neeruvaagnapõletikuga. Väga igav oli seal.



Kuskil 32. rasedusnädala paiku hakkas selg valutama ja labajalad pealt olid valusad. Kohe nii valusad, et käia oli piin. Aga kuna mul kaalu tuli juurde usinasti – lõpuks olin juurde võtnud pea 30kg, siis sundisin end iga päev jalutama.



Söögiisu oli niru, ei teagi, miks seda kaalu kogunes. Muud näitajad olid kõik normis. Ultrahelides ei näidanud tulevane ilmakodanik sugu, alles 34. nädalal saime teada, et suure tõenäosusega sünnib tütarlaps. Aga mu ema ei uskunud sünnituseni, et tüdruk on :)
Sünnitustähtajaks pandi 2. oktoober või siis 7. oktoober, erinevate UH järgi. Mina, optimist, arvasin, et raudselt saame asjaga varem hakkama. Septembri lõpus või nii. Tegelikult polnud mul tähtajal miskit häda. Rõõmus rase edasi! Lugesin, et enne sünnitust peaks paar õhtut nn libatuhud käima, aga no kus sa sellega, kohe üldse mitte miskit. Läksid päevad ja mina ikka rase. Lõpuks arst ütles, et ok, 19. oktoober tuled haiglasse ja kutsume sünnituse esile. Selleks ajaks olin proovinud vast juba kõike, mida vanarahvas soovitab – shampust ja treppe ja kükke :)
Teisipäeva õhtul võttis T veel asja käsile, proovisime veel seda viimast, mis mõjuma pidavat. ;)
No ja kolmapäeva varahommikul kl poole viie paiku hakkas kõhus tuikama. Õrnalt-õrnalt. Mõtlesin, et nüüd need libavalud kohal. Magasin edasi. Kl 7 olid valud ikka alles, sama õrnad. T arvas, et nüüd saame sünnitama minna, mina põtkisin vastu, et valehäire. Õiged valud on ikka valusad ju. T läks selle peale tööle ;)
Kl pool 10 tuli koju tagasi, et kuidas läheb. Olin ajaviiteks valude vahesid lugenud, kord 3 min, siis 7. Ei mingit regulaarsust.
T arvas, et läheks kontrolli. Mina muretsesin, et saadavad meid sama targalt tagasi, mis neid sinna häirima minna, saab veel sõimata. Toome ju kuulus selle poolest!
Vastuvõtus küsiti, mis mureks. Ütlesin, et sünnitama tulin. Pandi kirja ;) Anti öösärk selga ja viidi palatisse. Arst tuli tunni pärast. Selleks ajaks olin täiesti meeleheitel – riideid pole, juba palatis pikali, aga tegelikult ma ju ikkagi ei hakka sünnitama!!!
Arst vaatas kl 12 üle, ohhoo, avatust 5 cm. Pandi KTG külge. Iga kord, kui valu oli, ei näidanud see miskit. Nagu valetaksin oma valusid. Tegelikult aparaat oli rikkis ja mõõtis kõike vastupidi. Valude vahepeal näitas kontraktsioone. Kl 2 olin juba eufoorias, et kui nii valutult see sünnitamine käib, siis sünnitan kohe riburadapidi järjest 5 last.
Arst arvas selle peale, et avab looteveed.
Vaat siis kl 3 paiku hakkas valusaks minema. T luges sekundeid valust valuni ja masseeris. Imelikul kombel valutasid puusad. Mujal polnud häda midagi, aga puusadesse lõi kramp.
Kl 4 oli juba täitsa valus, ämmaemand, kes sattus supertore, saatis mu vanni mõnulema. Ei hakanud seal parem. Tegin kõvemat häält. Õnneks olin selle päeva viimane sünnitaja ja kedagi oma jorinaga ära ei saanud hirmutada. Vannis sünnitegevus aeglustus ja mind võeti peale kolmveerand tundi sealt välja.
Ämmakas hakkas mulle igasugu huvitavaid asendeid propageerima, aga selleks ajaks olin juba mitu tundi väga valutanud ja suht väsinud. Ei tahtnud neist kuuldagi. Selili laua peal oli hea rahulik. Kl 5 paiku õhtul hakkasid pressid, kõikse valusam osa. Kuna olin väsinud, pandi külge stimuleeriv tilk. No ja siis ma seal pressisin ja pressisin. Kirusin sünnituslugusid, kus kirjas, et 2 pressi ja laps käes, oh, kui kerge. No mul oli ikka väga valus. Palusin valuvaigistit, aga seda saab vaid emakakaela avanemise valu puhul, sel ajal mul olid valud nii õrnad, et polnud valutustamist vaja. Nüüd ei olnud enam midagi teha. Ei saanud edasi ega tagasi. Keisrilõiget küsisin ka :) Ei tahetud anda. Vahepeal käis arst, et no, mis nalja te siin nüüd teete, mul osakonnas niipalju tööd, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! Ma tahtsin seda lõpetamist rohkem kui tema, ma arvan :)
Aga kl 19.05 lupsas suure pingutuse peale välja väike armas tüdruk, 3826 g raske ja 50 cm pikk, Apgariga 9/9. Uudistas veidi emme kõhu peal ja siis näitas iseloomu, röökis pool tundi järjest :) Hirmutas värske emme ära!
Õmblusi tehti mulle usinasti nii sisse- kui väljapoole, aga õmblemine ei olnud hirmus.
Ja tagantjärele tundub see valu täiesti kannatatav, sünnitaks veel, Püha ürituse nimel!Peresünnitus kestis 14,5h. Olime tütrega kahekesi 3 päeva haiglas, kuna perepalatis ei olnud ruumi. Haiglas võttis pisike veidi kaalust alla, ent kodus hakkas ilusti kosuma.
Nimeks sai tütrele Nora-Liis, kuna issi soovitud Lilian ei meeldinud emmele kohe mitte. Emme tahtis panna Lisabeth, aga see jälle ei meeldinud issile. Seega oli kompromiss Nora ja et nime isikupärasemaks teha, saigi nimeks Nora-Liis. Nimi sobib lapsele nagu suhkur kohvisse !
Ja sünnitamine on käkitegu :9...tagantjärele!



No comments: