



Mulle ei ole kunagi punane värv eriliselt meeldinud. Sõbranna hakkas paar aastat tagasi punast fännama ja mõtlesin endamisi, et mis hull tähelepanuvajadus tal nüüd tekkinud!?! Ja nüüd ma samasugune. Lapsega kodus olemine tõenäoliselt ei anna piisavalt tähelepanu ja nii üritan alateadlikult seda punasega ligi meelitada. Või olen hoopis julgemaks ja iseteadlikumaks hakanud? Huvitav, mida psühholoogid selle kohta räägivad?
Punane ruulib!
Aitab vist.... Mind ei ole mõtet ärritada. Mu viimased närvirakud on praegu agoonias....
Üks pildike ka mälestuseks edaspidiseks praegusest seapesast Nora-liisi toas:
Augusti keskel saabub köögimööbel ja riiulid vannituppa, siis olen küll paradiisis :)
Kõndimisega teeme iga päev edusamme - iga päev üks samm rohkem. Täna sai 6 sammu järjest astutud.Tips on tubli, mitte nagu emme, kes alles peale aastaseks saamist käima hakkas :p
Toidukordi on meil 4 - hommikune puder, peale uinakuid juurviljapüree ja enne uinakut magus püree. Aga kurk maitseb ka hea, banaanist me ei räägigi...