Erakorratu abi

Eile oli vaja igaks juhuks minna valvegünekoloogi juurde kontrolli. Kõht valutas ja parem välistada igasugu ohtlikud variandid, mis kõhuelanikule kahju võivad teha.
Kell oli alles pool 8 õhtul ja rõõmustasin ette, et saan sõbraliku kohtlemise osalemiseks. Ei ole öösel ülesaetud valvearsti, kes unenägude katkestamise pärast nähvama kipuks jne.
Keskhaiglass oli enne mind veel üks kõhukas ootamas. Üks patsient oli valvearstil kabinetis. Ootasime-vaatasime. Möödus 10 minutit, pool tundi, tund. Ikka ootasime. Lõpuks jooksis valvearst kabinetist välja sõnagi ütlemata. Ootasime edasi. 15 minuti pärast teatas registraator telefonikõne peale, et valvearst on opil, läheb veel tund. Ei mingit vabandamist.
Eks ole! Aga kui meil kahel oleks olnud midagi tõsist? Keegi ju isegi eelkontrolli ei teinud. Äkki oleks kummalgi enneaegne sünnitus? Valvearstile pääsemiseks oli vaja oodata ilma meditsiinilise konsultatsioonita minimaalselt 2 tundi.
Korjasin oma kodinad kokku ja läksin Pelgulinna valvearstile. Olin seal ainus patsient ja õnneliku juhuse kombel sattus valvesse endine kursaõde, kes mu hoolikalt üle vaatas ja igaks juhuks haiglasse tahtis jätta. Kuna kõhutitaga oli kõik hästi, võtsin rohtu ja tulin siiski ööseks koju. Täna on juba enesetunne OK.
Arsti juurde minekust koju saamiseni kulus 3 tundi. Ülevaatus võttis sellest 20 minutit.
Valvearst on erakorraliseks meditsiiniliseks abiks. Kui arsti juurde ei pääse mitu tundi, võiks ju keegi siiski kindlaks teha, ega ootajatel ei ole miskit tõsist, mis niikaua oodata ei kannata. Kas tõesti on valves vaid 1 arst maja peale, kes valvekabinetis istub ja samal ajal ka opereerib? Meditsiin lonkab taas mõlemast jalast.

Möllune nädalavahetus

Sel nädalavahetusel võtsin pidutsemist hingega - vanust ju veel vähe ja iga õhtu teleka ees kududes tekivad juba imelikud mõtted.
Reede õhtul käisin juuksuris - läksin sooviga enda blondid juuksed tumetumepruuniks värvida. Juuksur laitis soovi maha, et lõpetan rohelise peaga. Siis ütlesin, et okei, tehke siis veel blondimaks, et mul praegused juba 5 a olnud ja suht kõrini sellest värvist. Ei, heledaks ka ei saavat, Tartu vesi olevat nii rauda täis, et lõpetan ikka samasuguse värviga.
Mitut eri tooni triipe mu juustesse ka teha polnud võimalik.
Aeg jooksis ja et üldse mingit muutust saada, käskisin värvida nii tumedaks kui siis on võimalik. Väljusin salongist ebamäärase punakaspruuni peaga. No polnud kohe mitte see, mida tahtsin. kuidas käib pool linna ringi lumivalge peaga või värvitud tumedate (mitte roheliste) juustega, ja minuga pole võimalik mingit muutust ette võtta????
Kannatan kuu aega ja siis lähen mujale juuksurisse!
Igatahes tekkis juuksuris tahtmine sõbrannaga peole minna. Plaksutaks ripsmeid, rüüpaks ilusat kokteili , klatshiks silmarõõme :)
Sõbrants oli rõõmuga nõus end tuulutama. Kiirtrett enne Montonisse, kust kaks peopluusi välja valitud. Jõulukingitus endale, khmm...khmm...
Esmalt Sin Suudlevates Tudengites. Polnud viga. Siis tiir Tallinnasse. Ennevanasti oli see ikka trendikas koht. Nüüd oli tümps nii kõbva, et kõrvad ei seisnud pea küljes ja keskmine vanus 18. Väka-väka. Sealt "vanurite kohta" Maasikasse. No Maasikas oli ikka ülekõige. Palju rahvast, piisavalt enesehinnangu upitamist ja toredaid inimesi. Keskmine vanus oli vast 27. Just selline, et end taas noorena tunda. :) Väga mõnus oli.
Laupäeval käisid mu vanemad külas, sai piiramatult vahukoorekringlit söödud ja niisama lobisetud.
Laupäeva õhtul tuli armas vennaraas last hoidma ja käisime Tga romantikatuuril.Esmaslt Suudlevates Tudengites veiniga Principe nautlemine, siis parajal annusel vanalinna jõulukaunistusi ja õhtu lõpetamiseks Pierre. Vaieldamatult lemmikkoht Tartus. Mõnus atmosfäär, chill muusika, sel hetkel vaba aknaalune laud. Hea vein ja maitsev Fetasalat. Rahu ja romantika ise :D

Pole sõnu!

Täna käisin Fit trennis. metsikult raske trenn ja pärast oli metsikult hea meel, et hakkama sain :))) Vestlesin pärast treener Britiga. Hästi tore inimene! Soovitas 3-4 x nädalas trennida ja juhendab minu rõõmuks DanceFit trenne, kuhu ka millalgi sisse astun. Tantsimine mulle ju väga meeldib! Nii leilisaun kui aurusaun olid täna täie fungi peal, seega mõnulesin pärast ja pool päeva oli täitsa hea tuju.

Nüüd siis tuju nullivad asjad:

• Ootasime köögimööblit 10 nädalat nagu lepingus kirjas. Kusjuures tõesti iga nädal lugesin, mitu nädalat veel jäänud. See on nii pikk aeg!!! Nüüd selgus, et läheb veel umbes 2 nädalat, et kui juba 10 olete oodanud, mis see kaks siis enam ära ei ole. No mida!?! Veel 2 nädalat Selveri sooja sööki ja võileibu süüa on juba õudusunenägu. Jah, meil on siin 2 auguga igiaeglane elektripliit. Aga kui siiani on pakitud asjad, mis ootavad paigutust köögikappidesse ja iga laud siin majas on köögitarvetega üle kuhjatud, mistõttu pole ühtki nurgakest, kus toitu valmistada ja ega ei ole selles seapesas siin tahtmistki... Ma ei ühtle rohkem midagi. Nora-Liis peab ka jätkuvalt püreesid edasi sööma, sest "andke lapsele sama toitu, mis ise sööte", ma arvan sinna ei klassifitseeru võileivad ja pitsa. No miks ei või tähtajast kinni pidada!???? Lisaks nad küll paigaldavad mööbli, ent santehnilisi ja elektritöid nad ei tee, ehk siis samaks ajaks tuleb kohale orgunnida vastavad asjamehed. See saab lõbus olema - vaata järgmist punkti.
• Siin korteris on vaja teha mõned elektritööd - T helistas oma kolma firmasse, kes vastasid, et selliste pisisasjadega nad ei tegele. 3-4 elektrikut peale selle käisid koha peal, lubasid asja ära teha ja kadunuks nad jäidki. Nüüd pöördume tagasi eelmise punkti juurde, kus täpselt samaks ajaks kui köögimööbel tuleb, on vaja kohale elektrikut. Nii... Praeguste elektrikute tunnihinna juures ma õpiks ise elektrikuks, praegused ei suvatse kohalegi ilmuda...
• Töödejuhataja firmast, kes meile maja ehitas, polnudki üldse töödejuhataja nagu ta väitis, mingi suvaline Vello hoopis. Seetõttu meil siin miskit ei liikunud. Oli selline tore vend, kes lubas mitu korda, et tuleb hommikul kl 8 ja kui me kõik selleks ajaks, ikka võõras inime ju, riides ja kasitud olime, polnud teda kuskil. Nii korduvalt!
• Vannituppa lasime teha mööbli. Mööbli tarneaeg venis 2 korda pikemaks kui algselt lubatud. Ja siis ei olnud kapil sees auke torude ja valamu jaoks. Ole nii kena ja otsi Tartust puusepp, kes neid teeks. Tulemus oli null. Tegime siis lõpuks ise. Sama mehe käest tellisime vannituppa riiulid. Käis mõõtis ja teeb neid 3 väikest riiulit juba 2 kuud. Lass ta siis teeb. Tellisime teisest firmast.
• Riidekapid saime õigel ajal kätte, aga kuna mees, kes neid siin nüüd paigaldas ja enne tellimist kohapeal käies kõik üle mõõtis-vaatas, oli vist sel ajal pime, ei saanud me ühte kappi sisse riidepuutoru, kuna ohhoo, meil ju elektrikilp seal seinas. Vaat kus kurask! Nüüd nende torudega läheb veel 2 nädalat.

Aitab vist.... Mind ei ole mõtet ärritada. Mu viimased närvirakud on praegu agoonias....

See õhtune magamapanek on ...

Lapsel on praegu raske iga. Õhtune uinumine võtab aega tundi kaks.

Täna panin last magama. Nora-Liisil seisid silmad vaevalt lahti, ent karjus täiest kõrist ja roomas mööda voodit ringi. Tõstsin pikali enda kõrvale, tema jälle maratoni roomama. Jube üürgamine saateks. Üldiselt sööb see viimasedki närvirakud. Lõpuks jäi ta peale tunni kestnud tralli kuss. Ja 5 sekundi pärast alustati kaks korrust ülalpool puurimist. Niimoodi mõnusalt 4 pikka törtsu. Ju tänased kolijad kinnitasid seinakappe seina ja mööda betooni kostab heli hästi...

Selle peale oli Nora-Liis jälle üleval, unest enam ei märkigi. Mina maruvihane.

Vaat siis tuleb appi T. Kuna tema närvid on korras, siis mängis ta lapsega pool tundi ja pani järgmise tunni teda magama. Nii. Nüüd on vaikus seniks-kuniks.

Loodetavasti läheb asi varsti paremaks.

Hea, et me ikka kolmekesi oleme. Kahekesi oleks päris hirmus!

Edit: Järgmisel õhtul jäi Nora-Liis magama 30 sekundiga. Õnneks pole päevad vennad! Aga üks igati armas energiapomm on ta küll!

Sulame

No 30 kraadi on ikka liig mis liig. Ja kuumust lubatakse ka homseks ja ülehomseks. Nora-Liis on ülimalt nutune, eks talgi on palav. Õppis isegi klaasist vett jooma, kui õues jalutuskäike tehes pakkusin. Ilm oleks talutav, kui toas oleks temperatuur jahedam, aga päikesepoolsed aknad on nii suured, et toas on nii ööl kui päeval 28 kraadi. Nagu Egiptuses elaks, nahk kogu aeg märg.

Eestis ei ole kunagi normaalset ilma. Pikalt on külm - 13-14 kraadi ja siis äkki 30 kraadi nädal aega. Kuhu jääb vahepealne mõnus 23-24? Ma arvan, et me kolime Kanaaridele...

Mäss Tallinnas

Venelased on siin eestis ikka täitsa ära keeranud. Tõesti, kui ei meeldi, ostku rongipilet Moskvasse ja asugu teele, mul ei ole kahju!
See, mida täna hommikul telekast nägin, no see ületas igasuguse taluvusepiiri. "Pronkssõdurikaitsjad" isegi ei saanud aru, et samal ajal kui nemad Pärnu mnt-l autosid ümber keerasid, poode rüüstasid ja põlema panid, oli nende Aljosha juba teisaldatud. Ja jumalale tänu. Ma ei saa siiani aru, miks seda mälestusmärki juba mitu kuud tagasi ei võinud maha võtta - igavene jura sellel teemal - teeme, teeme- ja nüüd siis tulemus käes. Need vene nolgid, kes seal märatsesid tõenäoliselt ei saanud arugi, mis asja point oli, kui saab ikka lõhkuda, siis lõhumegi, olgu motiiv missugune...
Mul hakkas hirm ja mul on tõsiselt hea meel, et me Tallinnas ei ela. Siiani põdesin, et vene keelt ei valda. Nüüd on küsimus, miks peaks!?!

Milline ei tohiks üks maakler olla...

... aga milline meil just on!

• Vannitoas seletab kliendile, et siin on põrandaküte, seejärel vaatab küsivalt mulle otsa. Mina parandan, et ei ole siin mingit põrandakütet. Nii juba teist korda!
• Aknast paistab meil purkkaev. Seletan korterivaatajale, et näed, hea vaade, eelmisel aastal rajati just meie akna alla 6 miljoni eest purskkaev. Maakler otsustab ka seltskondlikult jutule vahele segada: "Aga ma kuulsin, et see ei tööta, kõik suvel lainetas ja nüüd nad vist hakkavad seda remontima...". Täiesti ebakohane märkus mu meelest ja see purskkaev on kogu aeg ideaalselt töötanud.
• Maakler: " Sellel korteril pole ainsatki naabrit". Jälle pean vahele sekkuma ja tlema, et siiski on, üks naaber.
• Maakler:"...ja maas on köögis linoleum". Mina:" Ei ole, laminaat on". Vaatamisel maakler ei saanud vahest aru!
• Maakler: "Korterile on ostja olemas, panin ... ajaks kinni juba notari." Peale 5 minutilist muud juttu taipab lisada, et ostjad tingisid 100 tuhat alla ja tema oli nõus. No aga meie ei ole uue hinnaga nõus! Ja notari aeg kah ei sobi! Daah!!!

Ja nii edasi ja edasi. Nii juhtub, kui maakleriteks saavad Liis Lassid, Trinityd ja muud modellivälimusega blondiinid, kel aju asemel silikoon. Kindlasti on erandeid, aga et meile Tartu lugupeetavaimast büroost just selline sattus. Vanust ikka juba 35 vast. Njah!

Sünnimärgi eemaldamine Tartu moodi

Märtsi alguses käisin nahaarsti juures näitamas sünnimärki, mida tahaks eemaldada. Et kas on pahaloomuline või mitte ja mis tema asjast arvab. Arvas, et võib eemaldada küll, kui ma ise tahan, et meditsiiniliselt pole vajalik. No mina tahtsin. Ütles, et siis peab pöörduma kirurgi juurde saatekirjaga, aga tema saatekirja ei kirjuta. Perearst kirjutab. Läksin siis perearsti juurde, perearst kirjutas saatekirja. Sain kirurgile aja aprilli keskpaigaks. Käisin kirurgil, kes pani operatsiooni aja mai lõppu!
Jooksmist 3 kuud ja siiani pole miskit toimunud. Võiks ju joosta, kui targemat teha poleks, aga beebi kõrvalt on seda ikka ülimalt tüütu teha. No on bürokraatia, ma ütlen!

Õudne

Lugesin Postimehest artiklit 8. klassi tüdrukust, keda klassiõed juba pikemat aega olid julmalt piinanud ja nüüd vaeseomaks peksid. Teadsid sellest koolidirektor, õpetajad ja ette ei võetud midagi. Kirjutati vaid käskkirju. Nüüd andis kannatanu isa asja politseisse ja vaeseke on koduõppel. Sadistid käivad rõõmsalt koolis edasi ja koolidirektori sõnul saab tema vaid SOOVITADA neil kooli vahetada. A-P-P-I!!!

http://tartu.postimees.ee/070307/esileht/krimi/248609_1.php

Ja minul kasvab kodus armas tütreke... Kui seni arvasin, et kasvatan teda teistega arvestavaks, hoolivaks inimeseks, siis nüüd muutsin arvamust. Praeguses ühiskonnas on õigem, et kui sind lüüakse, anna täiega vastu. T loodetavasti õpetab Nora-Liisile, kui pisike suurem, enesekaitset ja näitab kätte kohad, kuhu lüües eriti valus on. Headus võidab kurja siinmail enam ei kehti.

Meditsiin Eestis sakib

Käisime eile lapsega õhtul lastehaigla erakorralises vastuvõtus. Nora-Liis on juba 2 päeva hüperaktiivne, rahutu ja õhtuti nutab lohutamatult. Kuna kõik see algas peale laupäevast sünnipäeva, kus tagantjärele informatsioonina oli ka viiruslikku kõrvapõletikku nakatunud beebi ja palavikus köhiv peokülaline (nii tore, nii tore!), siis kahtlustasin, et äkki vaevab Nora-Liisi ka kõrvavalu.

Nagu oligi ette teada (olin selleks õnneks juba tee peal valmistunud), siis esimene arsti reaktsioon seal oli, et hmh, miks te perearsti juurde ei lähe. Ise vaatas teatraalselt kella. Et umbes miks teda sellise asjaga tülitatakse. Hästi tõre tädi oli. No tore on, kell oli 9 õhtul, andke mulle perearst, kes sel ajal vastu võtab. Pealegi ei usalda ma Nora-Liisi suhtes oma perearsti, kuna kui Noral olid alguses gaasid, siis soovitas ta anda kõhulahtistit. Kui tema harimiseks ütlesin, et näed Protexin aitas lõpuks gaaside vastu, siis ajas ta silmad suureks, et pole kuulnudki. Daah...

Arstid on siinmail üldse väga vihased kujud. Kui minna õhtul valvearsti juurde, siis on arst kindlasti kuri, et ei lasta tal magada. Minu teada saavad arstid öövalve eest täitsa korralikku raha ja pole see neile mitte magamise eest. Loogiline ju, et kui oled valves, siis tulevad sinu juurde patsiendid, kel on probleem. Absurdne paralleel oleks, et poemüüja kaupluses pööritab su peale silmi, et näed, nüüd ma ei saa ajalehte lõpuni lugeda, kas kõrvale poodi ei või minna!?!

Ühesõnaga arstidel oleks vaja siin Eesti riigis kõvasti rohkem empaatiavõimet. Tuletage mulle seda meelde, kui ma 30 aasta pärast samasugune toriseja olen!

Aga Nora-Liis tunnistati terveks. Polnud häda midagi. Ju on kasvuraskused :)