T on mind juba tükk aega trenni ajanud - noh, et hoiab lapsi ja mul siis oma kvaliteetaeg. Seda vaba aega on meil kahepeale tegelikult päris palju, kuna Nora on lasteaias ja Lenega toimetamine on käkitegu. Seni olen "oma aega" kulutanud enamasti, khmm...khmmm, shoppamiseks. Lõunakeskus oma suure hunniku poodidega ju mõnusalt ligidal, et sutsti tunnike ära sisustada. Tuleb tunnistada, et trenn on kasulikum alternatiiv. Raseduseaegsest kaalust on mul veel 8 kg ülearu, ju Td tüütas mu virin ja ving sel teemal.
Seega käisin täna esimest korda jõusaalis. Ohooo! Olin ainus naissooesindaja ja ülejäänud olid tõelised musklimäed. Enne minekut võtsin sihiks kohapeal enda pärast mitte põdeda ja õnneks need suurte musklitega onud olid väga abivalmis ja andsid nõu, kui minu mõistus mõnele masinale peale ei hakanud. Nüüd käed-jalad surisevad mõnusalt. Loodetavasti homme ikka liigun, mitte ei ägise lihasvalude käes :)
Vahva on see, et nii ruttu peale sünnitust ei või veel kõhtu treenida. Kõike muud see-eest küll! Ehk läheb kõht üldfüüsilist tehes siiski ka trimmimaks. Igatahes tegin seal täna ratast 10 minutit, reielihaseid kahe masinaga, hantlitega triitsepsit-biitsepsit, tagumikule kangiga kükke. Pärast venitasin korralikult. Täitsa mõnus!
Tegelikult on mul üks kuri kavatsus veel - nimelt jooksma õppida. Just nimelt õppida, sest olen eluaeg jooksmist vihanud. Koolis kästi aga liduma pista, mis siis, et mul peale esimest minutit juba hing kinni. Võhma pole, noh! Aga on olemas õpetus, mida järgides (jooksmist-käimist kombineerides ja pika aja jooksul käimise osakaalu järjest vähendades) peaks paari kuu pärast 20 min järjest sörkida suutma. See oleks minusuguse jooksuvihkaja jaoks suur saavutus. Leiaks vaid mõnusa metsaraja siit Tartust, kus jalgu põrutamata vudida võiks.
Calvin Kleini Euphoria on ka magusalt hea, aga kallis. Jätan meelde igatahes :)