Kolime

Meie peres on nüüd 4 liiget ja et mitte üht diskrimineerida, kolime aadressile neljakesi.wordpress.com.

Lene 7-kuud

Lene-Mai 7-kuu postitus on ära ununenud. Panen 7,5- kuu vanuse seisuga kirja, kus maal tirts praegu oma arenguga on.
Kaks hammast on all suus. Juttu tuleb kui laudu saeveskist: "Adähh, adähh, adada, dadadada..." Hästi vahva! Lisaks mõned mardusekilked. 4-5 päeva olime hädas, sest tips otsustas öösel kl 3 üles ärgata ja enam mitte uinuda, nüüd on öörahu taas tagasi,
Võõrastab ja naeratab. Naeratab siis tuttavatele, aga võõraste nägude peale hakkab nutma.
Tõuseb toe najal püsti. Täna, kui T temaga mängis, tõusis Lene ilma toeta püsti ja seisis ise 15 sekundit. Istub vabalt, roomab kiiresti. Vankris istub meelsamini kui lamab. Püreed saab korra päevas lõunaks, putru enne ööund. Tissi sööb sageli, öösel ka. Öösel kahe paiku tahab kaissu. Ka päeval jääb kaisus magama minutiga, muidu nutab oma voodis kuni pool tundi. Kuna öösel ta sööb tihti, siis kasutan juhust ja magan koos temaga päeval. Armas on, kui pisike tita kaisus nohistab.Vahel piilub ja kui on veendudnud, et emme ka magab, tudub edasi.
8.30 ärkame, saadame suurema õe lasteaeda, mängime
9.30 - 10.30 tuduaeg
10.30-12 mängime, vahest jalutame väljas
12-14 tuduaeg
14-17 mänguaeg, püree söömine, käime Noral lasteaias järgi, kärutame õues ringi
17-18 tuduaeg
18-20 suurema õega tegutsemine, vahel kolistame perega ringi, käime külas, õues, pudru söömine, vann ja tuttu
20- ööuni

Nora-Liisiga klapivad nad hästi. Lene lõkerdab Nora peale naerda ja Norale meeldib Lenele nalja teha.
Käes on emme-kõige-kallim-aeg, kus hädasti on vaja emme süles olla ja kõrgelt uurida, mis teoksil. Samas jalad siputavad ja käed vehivad, tahaks joosta... Ei püsi pudeliski paigal.

Kuldmunad

Nora-Liis: "Emme, millal ma juba suureks kasvan?"
Mina: "Kas sa tahad juba suur olla? Laps on ka väga tore olla. Emme tahaks küll mõnikord olla veel sama väike kui sina"
Nora-Liis: "Emme, ära muretse! Kui sa hästi vähe sööd, siis lähed jälle väikseks tagasi."

Nora-Liis võtab roosa pliiatsi ja hakkab joonistama, ise õhkab: "Nii ilus! Nii romantiline!"

Suvitajad

Palavad ilmad jätkuvad, käisime täna Võrtsjärve ääres suvitamas. Laadisime autole koorma peale nagu ikka - alustekk, saunalinad, erinevad veemänguasjad, lisaks veel päikesevari, telk, padjad, tekid, söök, jook, lapsed :), võtsime atlase ette ja sihtisime Võrtsu põhjarannikule ujumiskoha poole. Ekslesime mööda kruusateid, kirusime vananenud atlast, aga lõpuks leidsime ühe toreda poolmetsiku ranna.

Lene-Mai sai esimest korda supelda ja Nora-Liis on meil vana kala - ega teda veest välja  saa.

Sealne "vannivesi" oli  vast mulle poolde reide, seega sai Nora-Liis päev otsa veemõnusid nautida. Päike oli pilve taga ja puhus mõnus tuuleke, ehtne suvitamisilm.

Termos on ka suvel asendamatu - õhtuni saime nautida külma apelsinimahla. Õhtupoole hakkas vihma tibutama, seega ööseks telklaagrisse jääda ei olnud tahtmist.

Tagasiteel  Tartusse sattusime peale avariile, külastasime järveäärset vaatetorni ja jäime tormi kätte.  Vaatetornist tundus, et Tartu pool põleb midagi suure suitsuga - pool taevast oli pruuni tossu täis.

Tee peal selgus, et see oli hoopis muld, mida tuul turbaväljalt üles keerutas. Õnneks ei mingit põlengut.

Päev oli nii vahva, et ehk tuleb see lähiajal kordamisele!

Lene-Mai 6-kuune

Nädalake tagasi sai Lene-Mai poole aastaseks.

Kaalu on 9,1 kg ja pikkust 72,5 cm.

Mis ta meil siis teeb. Istub iseseisvalt, ukerdab end püsti ajada. Alguses kätest kinni võttes, nüüd juba ka toe najal.

Jutustab, topib asju suhu. Kõristab usinasti mänguasju ja lõkerdab Nora naljade peale naerda. Istumiskärusse teda panna on veel vara. Proovisime, aga vajub  seal kuidagi lössi. Praeguse kuumusega kookonis olla on jälle palav ja ega ta sinna enam hästi mahugi. Nii käime me õues praegu Lene süles. Tekil ukerdada on õues olles veidi jahedam, kui 28-kraadises toas.

Sööb ta lisaks piimale meil püreesid. Mitte küll heal meelel, aga veidihaaval siiski. Naerupall on ta meil ka. Iga teine küsib: "Kas ta teil tõesti kogu aeg ainult naerab?". Naerab jah :) Elu on ju lill!
No ja esimene hammas on ka olemas. Tuli väikese nutuga. Täna õhtul oli magamajäämisel ka nuttu rohkem, tundub, et naaberkiku tahab ka kohe - kohe lõikuda. Kamistad geel on abiks.

Troopika

Avastamas Eestimaad

eetsime nädalakese põhjarannikul suvitades. Või noh, mis nüüd suvitades, Ilmad olid jahedad, vihmased ja tuulised. Aga siiski... Nora-Liis sai  vanaisal omapead külas olla, tädi A ja vanaisa pisikest Lenet naerutada, T kooliasju ajada ja meie uudiseid vahetada. Sain üheks õhtuks isegi linnaloa, et sõbrannaga kinno minna. SATC2 oli minu meelest igati vahva vaatamine, parem ja ettearvamatum kui SATC1.

Tallinnas käisime Miia-Milla-Mandas ehk Nora-Liisi sõnul Miia-Milla-Mandariinas :)
Ma olen vaimustuses! Saime igasugu vahvaid ideid, mida tulevikus oma majas rakendada ja lastel on seal nii lõbus.

Tagasi Tartusse sõites tulime "Avasta Eestimaad" tuuriga läbi Tuhala. Nõiakaev minu kurvastuseks ei uputanud, hobuseauk oli tavaline lohk maa sees, aga vaat üle tee asus Polli loomaaed ja see oli küll vaatamistväärt. Igasugu toredaid loomi-linde sai vaadatud ja paitatud, Nora-Liis sai ratsutada ja jäneseid sööta. Tundub, et igasugu trennidest peaks Nora-Liisi ratsutama panema, see meeldib talle ikka tohutult.
Igatahes tundus Polli Elistverest hulga huvitavam, pilet muidugi oli üsna krõbe, mõned pildid ka :

5 kuud

Lene-Mai sai meil 5-kuuseks. Sööb  juba nädala jagu püreesid, kuna kaalu ja pikkust on pispiigal mehe mõõtu - 8,3 kilo ja 70 cm. Viimasel kuul oli juurde tulnud vaid 100 g ja nii me mehisema suutäiega alustasimegi. Kartulit, porgandit ja suvikõrvitsat oleme maitsenud, kõrvits ja lillkapsas veel ootavad ees. Ei saa öelda, et Lene poolt lusikas ovatsioonidega vastu võetakse, aga me tasapisi ikka harjutame.
Kõhuli olek ei ole enam IN, nüüd aetakse end igal hetkel käpuli ja kõigutatakse edasi-tagasi. Täna ta juba istus esimest korda, jalad ühel pool nn merineitsi-asendis. Natuke on ka bravuurikust ja kapriissust tekkinud nagu ühele preilile kohane. Nora-Liis on otse loomulikult kõige lemmikum inimene maailmas, ainus, kes igal ajal Lene naerma ajada suudab. Emmet-issit on vaja süles olemiseks, aga ega Lene süles ju püsi. Hüppab ja siputab mis kole. No ja päris õiged juuksed on nüüd peas, lahe pisike siilisoeng. No ja silmad tunduvat ikka issi silmade moodi rohekat jume võtvat,  koos emme poolse hlliga. Väga huvitav kombinatsioon. Aga enamus päevast on Lene-Mail ikka naer nabani ja suu juttu (ehk siis kriiskamist ja põristamist) täis.
Väga vahva nupskin on ta meil!

Naljanurk

"Ära ole lapik, kasva suureks!"
Nii ütles mulle hommikul Nora-Liis :)

Roheline jakike suveks

Kudusin Lenele suveks puuvillase jakikese. Jakk on kootud ühes tükis, õmblused  varrukate all ja külgedel. Alles hiljuti avastasin, et ilus korrektne tulemus jääb, kui kasutada kudumi tükkide ühendamiseks nn mattress stitchi (eesti keeli ehk madratsõmblus). Selle kudumi puhul olin sellega hädas, sest ühendatavad ääred ei olnud sirged, vaid kahanduste-kasvatustega. Proovi siis  ilusa sirge joonena õmmelda... Aga muster oli lihtne ja aega kulus vähe. Nüüd on varrastel  samasugune kollane jakike Norale.

Lõngaks Katia Cotton Comfort, kulus 3 tokki. Mõnus puuvillane. Ei ole suvel liiga palav ja samas on tuulise ilmaga, mida lapsele peale panna.
Vardad 2,5. Mustri autor Drops Design.

Vaikne kena kohakene

Meie unistus jõest ja mäest on nüüd täitunud. Leidsime koha, kuhu hakkame oma maakodu rajama. Täiesti õige on see jutt, et oma koha tunneb hing ära. Just seal on nii minul kui T-l olnud alati tunne, et just see on see paik, mida oleme otsinud. Otsisime oma kohta kaua ja kaalusime  ostu pikalt, enne kui lõplikult otsuse tegime. Hing on rahul!

Mis meil seal siis on. Üks usin kägu, kes iga kord kukub, kui me oma valdusi üle vaatame. Lõokesed, kes vahetpidamata siristavad. Üks puu oli jõe ääres osavalt langetatud, seega võib tõenäoliselt kohata  kopraid ja jões ujuvat palju kalu, isegi mõnd angerjat ja forelli olevat nähtud. Loodust, kui palju!

Sünnipäeval istutasime ka esimese puu - sireli, mille T mulle kinkis. Olin talle ammu rääkinud, et kui mul on kunagi maja, tahaksin sinna sirelipõõsaid. Need lõhnavad oivaliselt ja oma elu jooksul olen ma vist kümneid 5õielehega õisi nahka pistnud, et soovid täide läheks :) Ju siis T pani kõrva taha. Kuna me  ei tea, mis värvi õitega see sirel tuleb, on varsti üllatus missugune! Kasvavad seal veel metsvaarikad, üks vana õunapuu, nurmenukud, ülased... No ja jõe ääres on veel väike metsatukk.

Majaehitus läheb lahti juunist, aga tee veel olemata majani on juba peaaegu valmis. Pinnas on kooritud ja kõige alumine kiht liiva paigas. Järgmisel nädalal tuleb peale killustik ja ongi meil tee. Täitsa oma 50-meetrine tee :)

Soe suvepäev

Meil on nüüd suvi sel aastal ametlikult alanud. Täna näitas  autos  termomeeter tervelt 27 kraadi. Panime piigadega kerged kleidikesed selga ja sõitsime Verevi äärde piknikutama. T käis isegi ujumas. Ei olevat väga külm vesi.  Istusime varjus, ehitasime liivakooke ja lõunatasime muffinitega. Päike võttis ka läbi puuvõra, nii et saime kõik kerge jume oma talviselt valgele nahale. Meie ligidal oli veel üks Nora-vanune tore tüdruk, kellega koos mängida ja Lene nautis samuti vabas õhus siputamist.

Tegime täna ka esimesed puugisüstid, Nora oli väga vapper ja ei teinud teist nägugi. Pereõde kleepis talle preemiaks Puhhi plaastri. Huvi pärast kaalusime ka Lenet. 8200g. Pole siis ime, et mul tema turvahälli tassimisega raskusi on.

Ema kasvatas kevadel seemnetest terve hulga petuuniataimi, istutasin need nüüd kaheksasse rõdukasti ja panin välja. Tundub, et neile praegune kliima väga meeldib. Piisavalt sooja ja palju vihma. Terve eilse õhtu müristas, sadas ja välgutas. Ehk saab kuu pärast õisi näha! Nora-Liisile ostsin paki rukkililleseemneid, mis ta suure hoolega ka rõdule poti sisse külvas. Ehk pistavad paari nädala pärast pisikesed varred oma pea välja. Nora käib iga päev ikka uurimas.

Minu Molly sai valmis!

Enam-vähem täpselt kuu aega võttis mul Molly Ringwaldi kudumine. Nagu ikka koon ma suhteliselt lõdvalt ja ei viitsi proovilappi kududa. Võtan küll soovitatust väiksemad vardad ja koon väiksemat numbrit, ent siiski... Nädalake kulus paraja suuruse välja peilimisele seega.
Aga nüüd on ta valmis, täitsa paras ja mina rahul.
Mitu uut nippi õppisin ka - vähikäigul heegeldamise sain selgeks ja mattress stitch osutus tükkide kokkunõelumisel asendamatult silmapaistmatuks tehnikaks.
Kui vest edaspidi suureks kipub jääma (loota ju võib), siis saab teda edukalt triiksärgi peal kanda.
Vardad 2,5, lõngaks  Madame Tricote Germina Liannist (100% bambus). Lõng on kerge läikega, vastu ihu väga pehme ja mõnus. Molly Ringwaldi õpetuse sain Isetegija foorumist.

Lapsesuu

Mängime Noraga arsti. Arstikomplektis on pisike skalpell. Seletan Norale, et mõnikord arstitädid lõikavad

 kõhu lõhki ja pärast õmblevad jälle kinni.

Nora on arst ja mina patsient. Lõikab mu kõhu lõhki, vaatab tõsiselt otsa ja küsib: "Emme, kas sa sõid  siis vanaema ja vanaisa ära?"

Meil siin uputab

Tartus on napilt veel seni kõrgeima veetaseme piir ületamata, sellest hoolimata uputab meil siin korralikult - Supilinnas ja Ihastes on mõned tänavad lausa vee all.

Kesklinna kaarsilla juures olev jõeäärne kõnnitee on üleujutatud:

Atlantise-esine mängulaev uppumas:

Vaade Kaarsillalt:

Vaade Kaarsillalt Supilinna poole, kõnniteed ei ole läbitavad:

Meie maja asub õnneks 63 m merepinnast, seega me veel kummipaadi ostu ei plaani.
Meie päevad mööduvad hoopis kevadet nautides ja ninale päikest lastes.
Oleme võimalikult palju väljas, kus Lene vankris pikki uinakuid teeb ja Nora samal ajal ringi tuuseldab.
Rattaga sõit tuleb juba väga hästi välja, aga kiivri peaks siiski keldrist üles otsima ja talle pähe suruma.

No ja erinevate mänguväljakute vastu ei saa. Kiiged on lemmikud:

Lene seevastu toimetab toas. Jutustab mängukaruga näiteks:

Aedades õitsevad juba paar nädalat krookused ja märtsikellukesed. Eile aga leidsin põllult esimesed paiselehed. Lapsepõlvest saati on need minu jaoks kõige ehtsamad kevadekuulutajad.

Suvele lähemale

Mida lähemal suvele, seda rohkem unistan oma maakohast. Et oleks jõeke, kus supelda, küngas, et vaadet nautida ja suur lahmakas maad, et keegi ei segaks. Ehk varsti....

Hakkan tugevaks!

T on mind juba tükk aega trenni ajanud - noh, et hoiab lapsi ja mul siis oma kvaliteetaeg. Seda vaba aega on meil kahepeale tegelikult päris palju, kuna Nora on lasteaias ja Lenega toimetamine on käkitegu. Seni olen "oma aega" kulutanud enamasti, khmm...khmmm, shoppamiseks. Lõunakeskus oma suure hunniku poodidega ju mõnusalt ligidal, et sutsti tunnike ära sisustada. Tuleb tunnistada, et trenn on kasulikum alternatiiv. Raseduseaegsest kaalust on mul veel 8 kg ülearu, ju Td  tüütas mu virin ja ving sel teemal.

Seega käisin täna esimest korda jõusaalis. Ohooo! Olin ainus naissooesindaja ja ülejäänud olid tõelised musklimäed. Enne minekut võtsin sihiks kohapeal enda pärast mitte põdeda ja õnneks need suurte musklitega onud olid väga abivalmis ja andsid nõu, kui minu mõistus mõnele masinale peale ei hakanud. Nüüd käed-jalad surisevad mõnusalt. Loodetavasti homme ikka liigun, mitte ei ägise lihasvalude käes :)

Vahva on see, et nii ruttu peale sünnitust ei või veel kõhtu treenida. Kõike muud see-eest küll! Ehk läheb kõht üldfüüsilist tehes siiski ka trimmimaks. Igatahes tegin seal täna ratast 10 minutit, reielihaseid kahe masinaga, hantlitega triitsepsit-biitsepsit, tagumikule kangiga kükke. Pärast venitasin korralikult. Täitsa mõnus!

Tegelikult on mul üks kuri kavatsus veel  - nimelt jooksma õppida. Just nimelt õppida, sest olen eluaeg jooksmist vihanud. Koolis kästi aga liduma pista, mis siis, et mul peale esimest minutit juba hing kinni. Võhma pole, noh! Aga on olemas õpetus, mida järgides (jooksmist-käimist kombineerides ja pika aja jooksul käimise osakaalu järjest vähendades) peaks paari kuu pärast 20 min järjest sörkida suutma. See oleks minusuguse jooksuvihkaja jaoks suur saavutus. Leiaks vaid mõnusa metsaraja siit Tartust, kus jalgu põrutamata vudida võiks.

Kaks õde

Hei-hei,
üks lasteteemaline postitus ka, ajaloo huvides.

Lene-Mai on vahepeal saanud kahe-poolekuuseks. Beebid arenevad nii ruttu. Esimesel kuul rändas pilk ristirästi ja pilgukontaktist polnud juttugi. Nüüd on meie vahva tegelane juba pisike suhtlev inimene. Vaatab otsas, naeratab ja jutustab. Tema lemmiktegevus ongi emmele-issile otsa vaadata ja suu kõrvuni jutustada. Naeratus on tal tegelikult kogu aeg näos. Nuttu tuleb üliharva. Näiteks siis, kui õue minnes on vaja müts pähe toppida. Aga protestikisa on ka sel juhul lühiajaline. Ühesõnaga väga rahulik ja rõõmus tegelane. Juuksed on peas tumedad ja silmad emme moodi tumehallikassinised. Noral seevastu on silmad vanaisasse - helesinised. Issi rohelisi silmi pole kahjuks kummalgi. Aga Lene-Maist siis veel.... Kasvab ta meil jõudsalt, mis tal muud teha... Praegu on pikkust 65 cm ja kaalu kuskil 7 kg. Nora oli vast 5-kuuselt samade parameetritega. Riided nr 74 on praegu igati minev kaup. Ja täna otsustas piiga teha pühapäeva puhul žesti - sõi õhtust kl pool 9 ja ärkas söömiseks alles hommikul kell pool 9. Pikk iluuni oli :) Ega ma ei kurda.

Magama jäävad nüüd mõlemad lapsed kl 9 õhtul, nii on emmel-issil õhtul oma aeg, et vaikust kuulata, sest olgem ausad, kahe lapsega on müratase vahel harjumatult kõrge.

Lene on üleval tunnike-poolteist, siis magab pool tundi. Pikemaks neid unesid praegu ei õnnestu kuidagi vebitada, aga õnneks magab kärus õues päeval 2 tundi ja öösel samuti on uni hea. Seega pole hullu.

Natuke Nora-Liisist ka. 3,5 aastaselt on pikkust 102 cm ja kaalu 16 kg. Söögiisu on viimasel kuul super, ainult sööks :) Järelikult kasvab. Praegusel ajal on ta lemmiktegevuseks ikka veel Lego, pehmete mänguloomadega mängimine ja jutustamine. Ujumas käivad issiga ja uisutamas samuti. Tahaks teda päris uisutrenni panna, aga selleks peaks ta enne ise uisutada oskama. Noh, me tegeleme sellega praegu... Nora tundub üldse pisikese õe kõrvaö väga asjalik ja tubli. Saab kõigega ise hakkama. Vahest käivad üleväsimusest jonnituurid, aga saab ka neist üle. Kodus ärkab ta poole 9 paiku ja lõunaund ei maga. Lasteaias hakkasime nüüd ka Tartus käima. Nora-Liisile meeldib seal väga. Õnneks! Nädalavahetustel ootab, et saaks taas lasteaeda. Täitsa usun, et kodus tal igav. Nii me siin siis toimetame kahe lapsega.

Triibukampsun kevadele vastuminekuks

Norale valmis täna kampsun. Kampsun oli iseenesest juba tükk aega peaaegu valmis. Nagu ikka seisis lõpetamine pisiasjade, sel korral  puuduvate nööpide, taga.
Värvidest põhivärviks tumeroheline, kuna preili enamus garderoobi on roosa - lemmikvärv noh! Aga on olemas ju ka teisi värve ja sellest roosamannast on mul juba kõrini. Üks triip sai siiski lepituse mõttes roosa. Triibulised kampsunid on lõbusad!

Lõngaks miskine akrüül. Kevad tuleb ja villane kampsun oleks liiga palav. Puuvillase lõngaga on mul siiani vaid halbu kogemusi - venib ruttu välja. Vaatame, kuidas see kampsun vastu peab. Kasvuvaru on kampsunil küll, ehk on sügiseni paras.
Vardad 2,5 mm.
Esialgu mõtlesin kinnise teha lukuga, mis lapsele mugavam. Aga hakkasin kahtlema, et lukk venitab esisiiluääred välja ja siis on kampsun varsti eest pikem kui külgedelt. Pole ma kunagi kudumile lukku õmmelnud, kogun veel julgust.

Homme on 1. märts!

Varased lihavõtteettevalmistused

Kogunenud on terve suur prügikotitäis erinevaid lõngu. Realiseerin neid nüüd tasapisi...

Munadepühad on varsti tulemas ja kuna kahe vahva tirtsu kõrvalt on isetegemise jaoks aega väga vähe, mõtlesin, et võtan oma õhtusel hingetõmbamisajal ette kudumise, mille  olen võimeline lihavõteteks lõpetama. Leidsin Ravelryst ühe vahva kanakese õpetuse.
No ja tegelikult läks see kudumine üle ootuste ruttu. Esimesel õhtul kudusin tükid valmis ja teisel õhtul õmblesin kokku. Igati lõbus nikerdamine oli! Ehk peab kana ikka pühadeni suures mänguhoos vastu :)
Hommikul on Nora-Liisi ootamas sõbrake: