Roheline jakike suveks

Kudusin Lenele suveks puuvillase jakikese. Jakk on kootud ühes tükis, õmblused  varrukate all ja külgedel. Alles hiljuti avastasin, et ilus korrektne tulemus jääb, kui kasutada kudumi tükkide ühendamiseks nn mattress stitchi (eesti keeli ehk madratsõmblus). Selle kudumi puhul olin sellega hädas, sest ühendatavad ääred ei olnud sirged, vaid kahanduste-kasvatustega. Proovi siis  ilusa sirge joonena õmmelda... Aga muster oli lihtne ja aega kulus vähe. Nüüd on varrastel  samasugune kollane jakike Norale.

Lõngaks Katia Cotton Comfort, kulus 3 tokki. Mõnus puuvillane. Ei ole suvel liiga palav ja samas on tuulise ilmaga, mida lapsele peale panna.
Vardad 2,5. Mustri autor Drops Design.

Vaikne kena kohakene

Meie unistus jõest ja mäest on nüüd täitunud. Leidsime koha, kuhu hakkame oma maakodu rajama. Täiesti õige on see jutt, et oma koha tunneb hing ära. Just seal on nii minul kui T-l olnud alati tunne, et just see on see paik, mida oleme otsinud. Otsisime oma kohta kaua ja kaalusime  ostu pikalt, enne kui lõplikult otsuse tegime. Hing on rahul!

Mis meil seal siis on. Üks usin kägu, kes iga kord kukub, kui me oma valdusi üle vaatame. Lõokesed, kes vahetpidamata siristavad. Üks puu oli jõe ääres osavalt langetatud, seega võib tõenäoliselt kohata  kopraid ja jões ujuvat palju kalu, isegi mõnd angerjat ja forelli olevat nähtud. Loodust, kui palju!

Sünnipäeval istutasime ka esimese puu - sireli, mille T mulle kinkis. Olin talle ammu rääkinud, et kui mul on kunagi maja, tahaksin sinna sirelipõõsaid. Need lõhnavad oivaliselt ja oma elu jooksul olen ma vist kümneid 5õielehega õisi nahka pistnud, et soovid täide läheks :) Ju siis T pani kõrva taha. Kuna me  ei tea, mis värvi õitega see sirel tuleb, on varsti üllatus missugune! Kasvavad seal veel metsvaarikad, üks vana õunapuu, nurmenukud, ülased... No ja jõe ääres on veel väike metsatukk.

Majaehitus läheb lahti juunist, aga tee veel olemata majani on juba peaaegu valmis. Pinnas on kooritud ja kõige alumine kiht liiva paigas. Järgmisel nädalal tuleb peale killustik ja ongi meil tee. Täitsa oma 50-meetrine tee :)

Soe suvepäev

Meil on nüüd suvi sel aastal ametlikult alanud. Täna näitas  autos  termomeeter tervelt 27 kraadi. Panime piigadega kerged kleidikesed selga ja sõitsime Verevi äärde piknikutama. T käis isegi ujumas. Ei olevat väga külm vesi.  Istusime varjus, ehitasime liivakooke ja lõunatasime muffinitega. Päike võttis ka läbi puuvõra, nii et saime kõik kerge jume oma talviselt valgele nahale. Meie ligidal oli veel üks Nora-vanune tore tüdruk, kellega koos mängida ja Lene nautis samuti vabas õhus siputamist.

Tegime täna ka esimesed puugisüstid, Nora oli väga vapper ja ei teinud teist nägugi. Pereõde kleepis talle preemiaks Puhhi plaastri. Huvi pärast kaalusime ka Lenet. 8200g. Pole siis ime, et mul tema turvahälli tassimisega raskusi on.

Ema kasvatas kevadel seemnetest terve hulga petuuniataimi, istutasin need nüüd kaheksasse rõdukasti ja panin välja. Tundub, et neile praegune kliima väga meeldib. Piisavalt sooja ja palju vihma. Terve eilse õhtu müristas, sadas ja välgutas. Ehk saab kuu pärast õisi näha! Nora-Liisile ostsin paki rukkililleseemneid, mis ta suure hoolega ka rõdule poti sisse külvas. Ehk pistavad paari nädala pärast pisikesed varred oma pea välja. Nora käib iga päev ikka uurimas.

Minu Molly sai valmis!

Enam-vähem täpselt kuu aega võttis mul Molly Ringwaldi kudumine. Nagu ikka koon ma suhteliselt lõdvalt ja ei viitsi proovilappi kududa. Võtan küll soovitatust väiksemad vardad ja koon väiksemat numbrit, ent siiski... Nädalake kulus paraja suuruse välja peilimisele seega.
Aga nüüd on ta valmis, täitsa paras ja mina rahul.
Mitu uut nippi õppisin ka - vähikäigul heegeldamise sain selgeks ja mattress stitch osutus tükkide kokkunõelumisel asendamatult silmapaistmatuks tehnikaks.
Kui vest edaspidi suureks kipub jääma (loota ju võib), siis saab teda edukalt triiksärgi peal kanda.
Vardad 2,5, lõngaks  Madame Tricote Germina Liannist (100% bambus). Lõng on kerge läikega, vastu ihu väga pehme ja mõnus. Molly Ringwaldi õpetuse sain Isetegija foorumist.

Lapsesuu

Mängime Noraga arsti. Arstikomplektis on pisike skalpell. Seletan Norale, et mõnikord arstitädid lõikavad

 kõhu lõhki ja pärast õmblevad jälle kinni.

Nora on arst ja mina patsient. Lõikab mu kõhu lõhki, vaatab tõsiselt otsa ja küsib: "Emme, kas sa sõid  siis vanaema ja vanaisa ära?"

Meil siin uputab

Tartus on napilt veel seni kõrgeima veetaseme piir ületamata, sellest hoolimata uputab meil siin korralikult - Supilinnas ja Ihastes on mõned tänavad lausa vee all.

Kesklinna kaarsilla juures olev jõeäärne kõnnitee on üleujutatud:

Atlantise-esine mängulaev uppumas:

Vaade Kaarsillalt:

Vaade Kaarsillalt Supilinna poole, kõnniteed ei ole läbitavad:

Meie maja asub õnneks 63 m merepinnast, seega me veel kummipaadi ostu ei plaani.
Meie päevad mööduvad hoopis kevadet nautides ja ninale päikest lastes.
Oleme võimalikult palju väljas, kus Lene vankris pikki uinakuid teeb ja Nora samal ajal ringi tuuseldab.
Rattaga sõit tuleb juba väga hästi välja, aga kiivri peaks siiski keldrist üles otsima ja talle pähe suruma.

No ja erinevate mänguväljakute vastu ei saa. Kiiged on lemmikud:

Lene seevastu toimetab toas. Jutustab mängukaruga näiteks:

Aedades õitsevad juba paar nädalat krookused ja märtsikellukesed. Eile aga leidsin põllult esimesed paiselehed. Lapsepõlvest saati on need minu jaoks kõige ehtsamad kevadekuulutajad.

Suvele lähemale

Mida lähemal suvele, seda rohkem unistan oma maakohast. Et oleks jõeke, kus supelda, küngas, et vaadet nautida ja suur lahmakas maad, et keegi ei segaks. Ehk varsti....