5 kuud

Lene-Mai sai meil 5-kuuseks. Sööb  juba nädala jagu püreesid, kuna kaalu ja pikkust on pispiigal mehe mõõtu - 8,3 kilo ja 70 cm. Viimasel kuul oli juurde tulnud vaid 100 g ja nii me mehisema suutäiega alustasimegi. Kartulit, porgandit ja suvikõrvitsat oleme maitsenud, kõrvits ja lillkapsas veel ootavad ees. Ei saa öelda, et Lene poolt lusikas ovatsioonidega vastu võetakse, aga me tasapisi ikka harjutame.
Kõhuli olek ei ole enam IN, nüüd aetakse end igal hetkel käpuli ja kõigutatakse edasi-tagasi. Täna ta juba istus esimest korda, jalad ühel pool nn merineitsi-asendis. Natuke on ka bravuurikust ja kapriissust tekkinud nagu ühele preilile kohane. Nora-Liis on otse loomulikult kõige lemmikum inimene maailmas, ainus, kes igal ajal Lene naerma ajada suudab. Emmet-issit on vaja süles olemiseks, aga ega Lene süles ju püsi. Hüppab ja siputab mis kole. No ja päris õiged juuksed on nüüd peas, lahe pisike siilisoeng. No ja silmad tunduvat ikka issi silmade moodi rohekat jume võtvat,  koos emme poolse hlliga. Väga huvitav kombinatsioon. Aga enamus päevast on Lene-Mail ikka naer nabani ja suu juttu (ehk siis kriiskamist ja põristamist) täis.
Väga vahva nupskin on ta meil!

Naljanurk

"Ära ole lapik, kasva suureks!"
Nii ütles mulle hommikul Nora-Liis :)

Roheline jakike suveks

Kudusin Lenele suveks puuvillase jakikese. Jakk on kootud ühes tükis, õmblused  varrukate all ja külgedel. Alles hiljuti avastasin, et ilus korrektne tulemus jääb, kui kasutada kudumi tükkide ühendamiseks nn mattress stitchi (eesti keeli ehk madratsõmblus). Selle kudumi puhul olin sellega hädas, sest ühendatavad ääred ei olnud sirged, vaid kahanduste-kasvatustega. Proovi siis  ilusa sirge joonena õmmelda... Aga muster oli lihtne ja aega kulus vähe. Nüüd on varrastel  samasugune kollane jakike Norale.

Lõngaks Katia Cotton Comfort, kulus 3 tokki. Mõnus puuvillane. Ei ole suvel liiga palav ja samas on tuulise ilmaga, mida lapsele peale panna.
Vardad 2,5. Mustri autor Drops Design.

Vaikne kena kohakene

Meie unistus jõest ja mäest on nüüd täitunud. Leidsime koha, kuhu hakkame oma maakodu rajama. Täiesti õige on see jutt, et oma koha tunneb hing ära. Just seal on nii minul kui T-l olnud alati tunne, et just see on see paik, mida oleme otsinud. Otsisime oma kohta kaua ja kaalusime  ostu pikalt, enne kui lõplikult otsuse tegime. Hing on rahul!

Mis meil seal siis on. Üks usin kägu, kes iga kord kukub, kui me oma valdusi üle vaatame. Lõokesed, kes vahetpidamata siristavad. Üks puu oli jõe ääres osavalt langetatud, seega võib tõenäoliselt kohata  kopraid ja jões ujuvat palju kalu, isegi mõnd angerjat ja forelli olevat nähtud. Loodust, kui palju!

Sünnipäeval istutasime ka esimese puu - sireli, mille T mulle kinkis. Olin talle ammu rääkinud, et kui mul on kunagi maja, tahaksin sinna sirelipõõsaid. Need lõhnavad oivaliselt ja oma elu jooksul olen ma vist kümneid 5õielehega õisi nahka pistnud, et soovid täide läheks :) Ju siis T pani kõrva taha. Kuna me  ei tea, mis värvi õitega see sirel tuleb, on varsti üllatus missugune! Kasvavad seal veel metsvaarikad, üks vana õunapuu, nurmenukud, ülased... No ja jõe ääres on veel väike metsatukk.

Majaehitus läheb lahti juunist, aga tee veel olemata majani on juba peaaegu valmis. Pinnas on kooritud ja kõige alumine kiht liiva paigas. Järgmisel nädalal tuleb peale killustik ja ongi meil tee. Täitsa oma 50-meetrine tee :)

Soe suvepäev

Meil on nüüd suvi sel aastal ametlikult alanud. Täna näitas  autos  termomeeter tervelt 27 kraadi. Panime piigadega kerged kleidikesed selga ja sõitsime Verevi äärde piknikutama. T käis isegi ujumas. Ei olevat väga külm vesi.  Istusime varjus, ehitasime liivakooke ja lõunatasime muffinitega. Päike võttis ka läbi puuvõra, nii et saime kõik kerge jume oma talviselt valgele nahale. Meie ligidal oli veel üks Nora-vanune tore tüdruk, kellega koos mängida ja Lene nautis samuti vabas õhus siputamist.

Tegime täna ka esimesed puugisüstid, Nora oli väga vapper ja ei teinud teist nägugi. Pereõde kleepis talle preemiaks Puhhi plaastri. Huvi pärast kaalusime ka Lenet. 8200g. Pole siis ime, et mul tema turvahälli tassimisega raskusi on.

Ema kasvatas kevadel seemnetest terve hulga petuuniataimi, istutasin need nüüd kaheksasse rõdukasti ja panin välja. Tundub, et neile praegune kliima väga meeldib. Piisavalt sooja ja palju vihma. Terve eilse õhtu müristas, sadas ja välgutas. Ehk saab kuu pärast õisi näha! Nora-Liisile ostsin paki rukkililleseemneid, mis ta suure hoolega ka rõdule poti sisse külvas. Ehk pistavad paari nädala pärast pisikesed varred oma pea välja. Nora käib iga päev ikka uurimas.

Minu Molly sai valmis!

Enam-vähem täpselt kuu aega võttis mul Molly Ringwaldi kudumine. Nagu ikka koon ma suhteliselt lõdvalt ja ei viitsi proovilappi kududa. Võtan küll soovitatust väiksemad vardad ja koon väiksemat numbrit, ent siiski... Nädalake kulus paraja suuruse välja peilimisele seega.
Aga nüüd on ta valmis, täitsa paras ja mina rahul.
Mitu uut nippi õppisin ka - vähikäigul heegeldamise sain selgeks ja mattress stitch osutus tükkide kokkunõelumisel asendamatult silmapaistmatuks tehnikaks.
Kui vest edaspidi suureks kipub jääma (loota ju võib), siis saab teda edukalt triiksärgi peal kanda.
Vardad 2,5, lõngaks  Madame Tricote Germina Liannist (100% bambus). Lõng on kerge läikega, vastu ihu väga pehme ja mõnus. Molly Ringwaldi õpetuse sain Isetegija foorumist.

Lapsesuu

Mängime Noraga arsti. Arstikomplektis on pisike skalpell. Seletan Norale, et mõnikord arstitädid lõikavad

 kõhu lõhki ja pärast õmblevad jälle kinni.

Nora on arst ja mina patsient. Lõikab mu kõhu lõhki, vaatab tõsiselt otsa ja küsib: "Emme, kas sa sõid  siis vanaema ja vanaisa ära?"