Seoses kolimisega olime poolteist nädalat internetita ja siiani ilma telekata. Üsnagi värskendav, peaks ütlema! Telekast ei tunne puudust ja internetita saab täiesti hakkama. Ei oleks isegi arvanud. Ja netilehed, kus muidu igapäev surfan, funkavad täiesti ilma minu kohalviibimiseta. Oh, seda ime!
Nüüd olemegi end sisse seadnud ja ei kahetse kolimist mitte üks teps. Mõnusalt avar ja vaikne on siin. Laste mänguväljak otse akna all, kuhu lapsega mitu korda päevas minna ning toredad vanaemad, kes lapselapsi hoiavad, ja kellega mõnus lobiseda on. Tundub, et emad ise käivad 2-3-aastaste laste kõrvalt tööl ja vanaemad lapsi hoiavad. Noori emasid polegi siin veel trehvanud, ent üks tore vanamemm kinkis mulle suure kimbu pojenge. Väga armas temast. Tänu pojengidele selgus, et magamistuppa sobib meil imehästi pojengi rooskaspunane konjakitoon.
Vaat lillemüüjatest tunnen siin küll puudust. Vanas kohas müüdi lilli kohe akna all. Praegu tahaks närtsinud pojengide asemele midagi lõhnavat magamistuppa, aga suvel lillepoest peenralilli osta tundub kuidagi kummaline. Äkki müüb turul mõni mutike lõikelilli? Eelmine kord rõdukasti lobeeliaid ostes nagu ei jäänud silma... Lobeeliatega on seal rõdul üldse üks paras kamm. Ostsin siniseid ja valgeid lobeeliaid kahe erineva müüja käest. Hinnavahe taimedel oli 2-kordne. Eks välimus neil odavamatel oli ka nigelam, ent arvasin, et väetisega putitan nad ilusaks. Siiani on mu nirude kõpitsemine erilise resultaadita. Tahaks ikka ilusaid lilli vaadata, mitte oodata, et äkki sügiseks toibuvad... Pean vist need nirumad ikka kabedamate vastu välja vahetama. Aga kahju neist. Kuidas ma viskan elus lillenärakad ära? Eks see mu enda kangekaelsus ka, et vastupidavate petuuniate asemel õrnad haprad lobeeliad. Aga tundusid omapärasemad. Äkki ikka saab asja...
No comments:
Post a Comment