Friday, May 14, 2010

Vaikne kena kohakene

Meie unistus jõest ja mäest on nüüd täitunud. Leidsime koha, kuhu hakkame oma maakodu rajama. Täiesti õige on see jutt, et oma koha tunneb hing ära. Just seal on nii minul kui T-l olnud alati tunne, et just see on see paik, mida oleme otsinud. Otsisime oma kohta kaua ja kaalusime  ostu pikalt, enne kui lõplikult otsuse tegime. Hing on rahul!

Mis meil seal siis on. Üks usin kägu, kes iga kord kukub, kui me oma valdusi üle vaatame. Lõokesed, kes vahetpidamata siristavad. Üks puu oli jõe ääres osavalt langetatud, seega võib tõenäoliselt kohata  kopraid ja jões ujuvat palju kalu, isegi mõnd angerjat ja forelli olevat nähtud. Loodust, kui palju!


Sünnipäeval istutasime ka esimese puu - sireli, mille T mulle kinkis. Olin talle ammu rääkinud, et kui mul on kunagi maja, tahaksin sinna sirelipõõsaid. Need lõhnavad oivaliselt ja oma elu jooksul olen ma vist kümneid 5õielehega õisi nahka pistnud, et soovid täide läheks :) Ju siis T pani kõrva taha. Kuna me  ei tea, mis värvi õitega see sirel tuleb, on varsti üllatus missugune! Kasvavad seal veel metsvaarikad, üks vana õunapuu, nurmenukud, ülased... No ja jõe ääres on veel väike metsatukk.


Majaehitus läheb lahti juunist, aga tee veel olemata majani on juba peaaegu valmis. Pinnas on kooritud ja kõige alumine kiht liiva paigas. Järgmisel nädalal tuleb peale killustik ja ongi meil tee. Täitsa oma 50-meetrine tee :)

2 comments:

Triin said...

Palju õnne sellise suure ja olulise otsuse puhul!:)
Ja sirel on oivaline kingitus!

Mel said...

Aitäh, Triin :)